Oui, veerand on läbi - paras aeg kirjutamiseks, right?
Kuidas tunnistus oli?
Eh, kuidas kellele. Kolm nelja - ajalugu, kirjandus ja KEEMIA. Esimesed kaks oleksid pidanud igal juhul viied olema ja kurat viimane oleks ka märksa kasulikum olnud viiena. Seega selles mõttes suhteliselt saast. Kuid arvestades ülejäänud klassi, käib kah (hahaha nr. 1 boy in class :P) Keskmine jäi täpselt 4,7 - ainult kümme hinnet on tunnistusel! Pretty fun, 11 klass.
Keda-mida tarka toimunud?
See küsimus paneb mõtlema, et kas tõesti midagi tarka pole. No on ikka küll - juunis Pariisi umbes 20 koolikaaslasega! Üliäge, can't wait :D
Aga peale selle?
Tarka pole muud öelda, kui et alkohol on tüütu asi....
Kas kellelgi on minuga plaane vaheajal? Võiks ju, ei tahaks kodus kopitada terve nädala.
Mais c'est suffisant,
adieu mes amis et les autres qui lisent mon "blog".
-Patrick
ah, varsti!
Bonne anniversaire à toi,
Lycée très chére!
Moi, je te souhaite
une bonne et heureuse fête!
Nõnda kõlab luuletus, mida ühe sõnamuutusega esitatakse Prantsusmaal lastele ja ka meie koolis.. On ju ometigi sobilik seda ka armsa Lütseumi auks esitada?
1.oktoober 1921 - just sel kuupäeval toimusid tolle aja Tallinna Prantsuse Gümnaasiumis esimesed õppetunnid. 1940. aastal ehk Nõukogude okupatsiooni ajal kaotati see kool koos Westholmiga, et Eestis mitte mingil juhul ei oleks tarku inimesi. Mainitud koolid ühendati Tallinna 7.Keskkooliks.
Kuid ometi ei surnud Prantsuse Lütseumi vaimsus, sest pärast NVSL lagunemist otsustasid kunagise Lütseumi vilistlased, et nende kool tuleb taastada. Mõeldud tehtud (olgugi, et suurte komplikatsioonidega), Tallinna Prantsuse Lütseum taasavati aastal 1992. Tore väga kokku võetud ajalugu (kes tahab, siis terve tekst on Siin). Kuna Lütseumi vaimsus püsis olenemata kõikidest takistustest, siis võib öelda, et sel aastal tähistab meie kool 90. juubelit.
Palju õnne, TPL, ilusat juubelit ning jätkugu sul iga ja tarkusi, et koolitada veel lõputult haritlasi!
Eile toimus "Estonia" teatris kontsertaktus, millele järgnes Mozarti sümfoonia. Meie kooli erakordse laulmise ajal kippusid mu mõtted liikuma mu tulevasele lõpukella aktusele. Kuidas saab midagi nii kurba eksisteerida? Sel päeval ma probably valan pisaraid ning olen selle üle uhke. Sellegi poolest, ma ei taha seda päeva, kaob siis ju üks parimaid asju mu elus.
Niisiis, kas midagi muud on toimunud vahepeal? Kusjuures väga ei ole. Üle poole veerandi on läbi - aeg liigub liiga kiiresti. Ning nüüdse seisuga võin nimetada juba kahte inimest oma õpilasteks - Shout out Anettile ja Claudiale!
Rohkem mul sõnu jagada ei ole praegu, püsige kõverad ja igatipidi ägedad,
-Patrick
PS. Ahistage mu formspringi, sest mida muud tarka on mul teha laupäeva õhtul kui vastata sealsetele küsimustele?
Soon...
