"Igas inimeses on olemas teatud õppimisenorm /tase (see ei pruugi tähendada õppimist, kui mingit matemaatika ülesannete lahendamist - vaid pigem niisama tarkuste omandamist elu jooksul) ning on olemas ka elunorm (tasemeid on kindlasti veel, aga selle teooria jaoks pole vaja rohkem mainida - ja kusjuures praegused antud tasemed põrkuvad alles hilisemas elus) See tähendab, et inimesel on normaalne omandada tarkusi teatud tasemeni, selle sees on arvestatud ka koolis õpitavat, kuid kui vabast ajast lihtsalt pidevalt midagi juurde tuupida - no näiteks kõrgema klassi bioloogiat vmt. siis saab kehaline tasakaal rikutud ning inimene muutub tahes-tahtmata imelikuks. Teine tase: elunorm väljendab seda, kui palju sa pühendad oma normaalsele elule - selle sees on arvestatud ka normaalselt pidusid, niisama kodus lebotamine ja kodus lastega tegelemine. Ka see tase peab olema normipiirides, see tähendab, et ntx. liigselt palju pidutsemist viib üle maksimumi ja taaskord inimene muutub imelikuks. Varases eas põrkuvad need antud tasemed vaid sellel määral, et liigne õppimine vähendab elutaset ja liigne hedonism vähendab õpitaset. Mõlemad tasemed peavad olema suhtes 50/50, muidu tekivad idioodid (ja mitte Antiik-Kreeka mõistes) või ebameeldivad nohikud. Ma loodan küll, et mina olen elanud üritades hoida seda ideaalset taset, kuigi kaldun arvama, et äkki on õppimisel tsipake suurem ülekaal ja seda mitte liigse õppimise pärast, vaid vähese hedonismi pärast. Üritage ümber pöörata seda filosoofiat. :)"
Muud mul tarka pole tegelikult rääkida, seega:
That is all,
-P
<- Filosoof.
No comments:
Post a Comment