Chitarra.

Kool on tüütu, muud masendavat ei ole, mida kuulutada..
Ma õpin kitarri... juba üsna edukalt, aitäh Tanel. (sundis mind õppima) Ja nüüd on mul raske mitte mängida. Ma olen juba lausa nii proff, et suudan Greensleevesi mängida ;D ja näpud ei kiunu valust pidevalt.

Muide, masendusest rääkides.. tuleb meelde jätta järgnev: "Ükski inimene ei saa olla määratud masendavale elule. Masenduseni viivad valed käigud, aga ka valed käigud saavad kunagi otsa - siis saab maapealne paradiis."

Mind rõõmustab, et maailmas on veel toredaid inimesi, olen uhke, et saan nimetada oma sõbrannaks inimest nimega Johanna-Maria Tõugu aka LaserHirv, sest keegi ju ometi võiks mind lõbustada pärast tüütuid koolipäevi :D Saadan oma tänud sinu poole :)
Võiks ära mainida, et meie suurepärane uus eesti keele õpetaja on tegelt ka suurepärane võrreldes varasemaga. Ma saan seal lausa viisi! :o

Iga päev ma mõtlen, miks ei ole ma suutnud raamatut valmis kirjutada, aga ma lihtsalt ei alusta sellega, sest blokk on peal. Saaks kirjutada küll, kui võtaksin Wordi lahti ja hakkaksin sõnu trükkima - aga ma lihtsalt ei tee seda.

Nägin hiljuti kõige ilusamat filmi, mis minu arust kunagi tehtud on. Animafilm küll, aga Blueray kvaliteedil (isegi ilma), on see täiesti imeline!
ehk siis Legend of the Guardians: Owls of Ga'Hoole. Soovitan kõigil suurte telekate omajatel muretseda see film ja nautida päriselust paremat kvaliteeti.

 

See on kõik, jääge kifftiks,

-Hannus Casperianus Augustus Patricio Maximus

(pärast seda kui Hannes mu oma adoptiivpojaks määrab) 

 

Glory.

Saage tuttavaks tulevase kuulsuse 
(Sir) Nikolas Sebastian Pihelgas'ega!


Jep, see uus ilmakodanik, kes nüüdseks on juba... 22 päeva vana. Aega võttis, aga ta sai suurepärase nime, või mis? :D
(Niko Seben) või (Sebenik)


See-selleks. Veerand liigub muidugi äärmiselt aeglaselt hetkese seisuga. 


Olen tubli, mängisin eduka kitarriakordi ehk Tanel sundis mind kitarri pisut õppima, äkki jääb harjumuseks... aega mul ju on... trenni pole... Vaatab.


C'est tout,
-Sir

Mõteterohkus.

Alright, kool on alanud. Arvasin, et see rõõmustab mind, aga noh, mitte eriti. Mul ei ole enam aega, et mitte midagi teha! Aga nii palju siis vaheajast.


Käisin laupäeval-pühapäeval Tartus vaatamas oma vennapoega, kes on hästi kifft! :D Sealt tuleb üks eriti boss mees. Muidu oli venna juures olemine ka äärmiselt lõbus, mängisime Eestit -võitsin ära! woot... muidugi sain ma enamus kaarte eriti kergete küsimustega, aga see selleks. 


Nüüd tõsisemad mõtted: 
   Juba päris mitu inimest on mulle välja öelnud, et ma olen ego..ja seda tõsiselt mõelnud! Cmon, ma pole ego... suht kõik, mis ma eneseupitavalt ütlen on ju puhtalt nalja pärast, mitte väljendamaks liigset enesearmastust, mida mul pole. Tegelt ka, ma pole ego :D more like selline hooliv tegelane...
   Veel üks asi, mis mind tsipake häirib, on see, kui hädaldatakse, et ma pidudel ei joo. See pole isegi nii hull, kui see, kui küsitakse, kuidas ma olen suutnud 7 kuud kaine olla. Ma ei leia, et joomine oleks elu või et ta üldse tähtis oleks. Jagan oma lihtsat ja loogilist trikki: Inimene on ehitatud nii, et ta võtab omaks ümbritsevate inimeste omadusi, OLEKUID, tujusid jne. See nii ongi - näiteks on raske olla sügavas masenduses, kui ümberringi kõik on eriti happy'd. Pidudel, kus suht kõik on ümberringi täis, siis automaatselt otsustab aju, et tasub kerre süstida natuke aineid, et tekitada peomeeleolu, mis tõttu inimene hakkabki käituma pisut nagu ta oleks purjus. 




Täna oli kehaline ja tegelesime üldiselt korvpalliga. Kui meil niiöelda soojendus enne mängu oli ehk liikusime saalis palli põrgatades ja korvini jõudes sinna visates, tuli mul mõte. Kui suur kamp (meie puhul10 poissi) korvpalli omal rütmil põrgatab tekib väga sarnane heli näiteks Harley Davidsoni mootoris toimuvatele paukudele. Päris kifft :D


Korvpallimängu ajal jõudsin vahe peal mõelda veel ühe huvitava mõtte, kui klassivend pikali käis, sest väidetavalt pandi talle jalg taha. Mõte oli järgnev: Sport on nagu meditsiin, mõlemas tuleb võtta(või võetakse) teist inimest kui elutut objekti. Ehk kui oled kirurg, siis tuleb ette kujutada, et lõikad mingit suvalist eset, mitte elusat inimest - muidu tekivad raskused... Spordis, eriti pallimängudes, on sul lihtsalt suva, mis saab vastasmeeskonna tüüpidest, sest mängu ajal oled vaid ise tähtis ja mingil määral ka tiimikaaslased.




Ma kipun arvama, et see tekst on kuidagi keeruline, aga ma ei vaevu seda hetkel üle lugema, sest köögis supp jahtub.


Stay sweet,
-P

Lisapostitus.

Käsu peale tehtud... Midagi väga head siin olla ei saa. Ütlen lihtsalt, et käes on 11 rotti, ei tea, võib-olla on lõksus veel.

-P

Rotipüük.

See teema vajab eraldi postitust tänase päeva jooksul. Tuleb kiire ja lühike..
.. Meil oli millalgi keldris rott, kes ahistas meid pidevalt kogu aeg... Ehk jättis kerge junnihaisu sinna nii, et seal kuivavad riided hakkasid ka haisema. Me üritasime teda igatipidi püüda, aga see vana raibe oli pagana tark. Kuid ühel päeval, kui toimus järjekordne otsimine (koos koeraga muidugi), jooksis see hiiglama suur rott keldrist kõigi silme all välja õue. Koer pani hooga järgi ja leidis loomakese lume alt peitmas. Järgnes võitlus, millest loomulikult tuli Dora võitjana välja - rott jäi verisena lumele lebama. Laibast saadi lahti. Kõik olid õnnelikud. 
  Kuid mõned päevad hiljem ütles isa: "Raisal olid pojad!" Sel samal päeval sai paps lõksuga kätte 7 rotti. (2 tükki ühes lõksus, 10 minuti pärast 2 ühes lõksus, kolmas kõrval põhimõtteliselt ära söödud ja veel 10 minuti pärast 1 lõksus ja teine kõrval südamerabandusse /või mürki ära surnud) Järgmisel hommikul sai isa veel lõksust 2 tükki. See teeb üheksa. Ja järgmisel päeval leidsin mina ise ühe roti lõksu vahelt  - tal olid silmad lahti ja ma arvasin algul, et ta on elus - aga ei, täitsa surnud... see oli nii kurb vaatepilt :(  Sain sellest laibast lahti. Praeguse seisuga olen veendunud, et üks rott on veel järgi, sest samal ajal kui mina seda laipa uurisin, oli selja taga krõbinat kuulda - panin lõksud just uuesti püsti  -vaatab mis saab.


Loodan, et nautisite toredat seiklusjuttu :)


-P

Perekonna laienemine :)

Oh jah, pühadeaeg oli tore. Kurb lausa, et see homme juba läbi saab. Sama juhtub ka vaheajaga - 5 päeva on veel jäänud. Naljakas, et ma pole peaaegu mitte midagi asjalikku suutnud selle pika puhkuse jooksul teha - ainult passinud arvutis. Ometi olen ma õppinud itaalia keelt ametliku õpiku ja sellele vastavad CD abiga ;D Suured tänud prantsuse keele õpetajale, kes ülikooli raamatukogust need mulle sebis :)

See selleks. Ma olen nüüd KAHEKORDNE onu! Wooot! :D 29 detsember 2010 sündis mu vennapoeg... see on täpselt aasta ja 1 päev peale mu õetütart. Vennal on laps, õel on laps, ma pean olema järgmine?  Parem ei... :D

Aga igatahes, üritage nautida järelejäänud vaheaega (kellel ta muidugi veel kestab) ning tehke midagi asjalikku...

That's it,

-P

Nimetu vennapoeg, kes on alles pisike veel :D