...Ümberringi toimetavad inimesed paistsid tõsised, võimalik et isegi nukrad. Möödunud öö sündmused olid kõigi nägudele ilmselge pitseri surunud. Ryon tundis end paratamatult tõrjutuna - tavaliselt vaadati tema poole austusega, lapsed karglesid kõrval lootuses, et saavad kuulda meest rääkimas mõnd naljakat lugu või antakse pisike kommitükikegi. Täna oli kõik teisiti. Harvad temale suunatud pilgud, mida Ryon kohtas pisikestel tänavatel, olid täis sügavat viha ja süüdistust.
Nad süüdistavad mind? mõtles rüütel endamisi, lootmata saada vastust.
Nad arvavad tõesti, et mina olen ses õnnetuses süüdi? Keegi neist inimestest ei olnud eile kohal, neil ei saa olla mingit alust arvamaks, et mina sellega seotud olin.
Ta sammus vaikselt edasi, üritades vältida langenud krõbisevaid lehti, et mitte rohkem tähelepanu endale tõmmata.
See oli ju vältimatu. Tegin seda nende endi heaks, mõtles Ryon pöörates järgmisest tänavast vasakule.
Miks ma üldse sellele mõtlen? Kas inimesed mitte ei mõtle endamisi vaid selleks, et end milleski veenda? Kas püüan end veenda, et ma pole süüdi? See tähendab, et ikkagi olen? Niiviisi arutledes oli Ryon jõudnud turuplatsile. Äkki kostis hüüe: "Ryon!" Rüütlil polnud raskusi selle heliseva hääle äratundmisega üldise segaduse keskel. "Ewald," vastas Ryon jahedalt, vaevumata rõõmustama sõbra nägemise üle.
"Oi, miks sa taas nii kuri oled?" küsis pillimees pisut solvunult.
"Sa katkestasid mu mõttelõnga."
"Vabandust, auline härra!" nöökis Ewald. "Kuid äkki tohib küsida, millele härra nii pingsalt mõtles?"
"Ewald, sa kuuled linnas liikudes rohkem kui mina," oli Ryon sunnitud tunnistama, "kas sa ei ole kuulnud pööblit mind parastamas?"
"Esiteks, jah, ma kuulen tõesti rohkem kui sina, tänan, et selle esile tõid!" mille peale ta naeratas muhedalt, "teiseks, rahvas ei ole tõesti eriti aldis sulle andestama, et nende linnapeale otsa peale tegid."
"Aga sina, mu sõber, mõistad ju ometi, et ta oli ohtlik ja ebaaus tõbras? Tema iganädalsed rituaalid ei saanud ometi nendele segastele inimestele meeldida?"
"Ma mõistan su vaatenurka, Ryon. Siiski tuleb tõdeda, et auline Rafil oli hea esindaja sellele linnale. Inimesed on võimelised tema haiglastest huvidest mööda vaatama, kuniks too nende eest hoolitseda suudab - mida ta ka suutis!"
"Kuid mida mul teha on, laulumees?" nõudis Ryon paaniliselt, "ma ei talu nende torkavaid pilke. Me peame jälle jalga laskma."
"Ära mõtle sellele," rahustas Ewald teda, "lähme parem siia kõrtsi, vast kõrtsmik lepib su teoga, kui pisut tema pruuli mekid."
Väike katkend "Nefriidist". Loodan, et tekst väga vigane ei ole, ma ei suuda teda hetkel läbi lugeda.
On other notes, 580 lehte 850st on loetud. Pärandi saaga on lõppemas. Eile jõudsin seerias pöördelise kohani, mis oleks peaaegu mulle närvivapustuse tekitanud!
Olge lahedad,
Patrick.
No comments:
Post a Comment